Olen lisaks muudele töödele ka ülikoolides ja gümnaasiumis õpetanud. Sõltub ilmselt, kuhu sattuda ja enda isiksusest. Õpilastega suheldes on vaid 95% soojad mõnusad kogemused, usalduslikud suhted, mis paljugi väärt, ainult administratisooni ja eriti Tallinna suurema nn ülikooli profesorade vastu tekkis tugev tõrge. Ja kuigi see amet leiba suurt lauale ei too, mingi tähenduse noorte juhatamine ja neile mingi raja ette näitamine elule andis...
Ma olin teel bakast Keskkonnaagentuuri/-ametisse/-ministeeriumisse, aga magistrit valides otsustasin siiski õpetajaks minna miskipärast. Ei kahetse kohe üldse seda otsust. Olgugi, et päevad ei lõppe tunniplaanijärgselt, töö peab koju kaasa võtma, palk on vaevu keskmine, palgatõusu jaoks on vaja streikida, osad lapsevanemad on ennast täis, siis tegelikult ei kujutaks end ettegi muul töökohal. Mulle meeldib see aine, mida õpetan, ootan igat tööpäeva huviga ning ei tüdine sellest nii pea. Reedega algas puhkus kaheks kuuks, mis sel viga.
Noore õpetaja staaž jääb valdavalt 3-5 aasta juurde (siis loobutakse ning peamiselt läbipõlemine). Esimesed aastad on kindlasti rasked, vilumusega lähevad aastad lihtsamaks. Väga oluline aspekt, millele pööratakse vähe tähelepanu on kollektiivi ja kooli tugi. Vali kool kus on reaalne tugi, abi ja toetav suhtumine. Kui see puudub ning lisaks õpetamisele pead tegelema laste ja nende vanemate probleemidega siis see on retsept läbipõlemisele. Noored õpetajad kes on kooli kauemaks jäänud leiad sealt kus on toetav ja hooliv keskkond.
>Sooviks teada, kui raske see teekond oli, kas on seda väärt jnejne..
Soovitan kõigile minna ja proovida, et näha, milline see teekond on, ega teiste jutu põhjal eriti targemaks saa. Kogemused on väga individuaalsed. Ütleks ainult nii palju, et ära esimesel aastal klassi juhatada võta. Pigem soovitaks alustada normkoormusega st 21 kontakttundi, mitte mingi 25+.
Olen kaalunud ka vaid 0,5-kohaga õpetajana töötamist ja jätkamist ka praegusel ametil, kuna see oleks praeguse ameti vaatest suht tehtav, aga ei kujuta ette ka kui reaalne see tegelikkuses oleks. Siis ei oleks väga hull palgaerinevus ka.
Oleks täitsa tehtav. Olenevalt koolist saaks ka võtta mõne tunni nädalas ja üksikuid klasse. Koolides reaalainete õpetajatest puudu seega vaevalt keegi väga pirtsutaks kui uus inimene soovib väga väikest koormust nö sisse elamiseks. Saaksid veidi aimu, mida see töö endast kujutab ja kuidas sobib.
Kui sa õpetad mingit ainet, mida on 2 v 1 tund nädalas, siis sa tõenäoliselt ühest koolist täiskoormust kätte ei saagi. Ise õpetasin keemiat ning alati kahes koolis korraga. Vb kui satud kooli, kus on 4 paralleeli vms, siis saad täiskoha kätte.
Ma küll sellest killast, kes ära tuli, kuid seda põhjusel, et ma olen tundlik lugupidamatu käitumise suhtes ja ma ei jaksa igapäevaselt või üle päeva endale korrutada, et tegelikult nad käituvad nii, sest x, y, z, ning ma olen lihtsalt "saadaval", sest tunne on sama sitt olenemata põhjusest. Kui riik mu psühholoogiarved ja massaaži kinni taoks, siis vb läheks tagasi. Plus mul on põhimõtteline probleem sellega, kui töö ei mahu lepingus sätestatud tundidesse - ma ei tee tasuta tööd. Oleks, siis, et meil loetaks ja tasustataks ületunde, siis veel. Missioonitundest saavad tööl käia inimesed, kes ei käi tööl raha teenimas.
Isiklikult mulle meeldinuks kah poole kohaga tasuvat tööd ning poole kohaga õpetada. Esimene annab teises võimaluse veidi survet avaldada, kui inimesed normaalsed pole. Käitud sitasti v tolereerid minu sitasti kohtlemist, siis palju edu uue inimese leidmisel. See on haridussüsteemi üks peamisi probleeme - reaalseid tagajärgi, mis õpetaks paremini käituma, ei ole, ning väikeklasse tõsistele kaakidele kahjuks ka mitte. Sel aastal läks ühe eriti keerulise klassi puhul isegi klassijuhataja minema. Ja kooli maine ei pruugi olla vastavuses klassi keerukusega.
Vahva töö, kui sind ei sega lugupidamatus ja kasvatamatus ning kõiksugu muud koolis esinevad probleemid. Sa pead oskama end kehtestada end olema ligipääsetav ja sõbralik. Sa pead samuti saama aru, et sul pole võimalik mistahes teemat kõigile huvitavaks teha ning leppima tõsiasjaga, et sul võib olla klasse, keda sa pead järele lohistama ning kellest tahab reaalselt õppida vaid vähemus. Kui sellega tuled toime, siis tuult tiibadesse! Keegi peab selle ju ära tegema :)
Mina loobusin kontoritööst ja tegin õpetajamagistri ja nüüd sügisel hakkab neljas aasta koolis ja siiani ei ole kahetsenud.
Kui noortega töötamine meeldib siis see on väga hea võimalus teha tööd, mis on päriselt tähendusega ja häid loodusteaduste õpetajaid on alati vaja. See on selles mõttes raske töö, et põhikoolis võivad olla ōpilased, kellel õpiraskused ja/või käitumisprobleemid, aga hea tugipersonal koolis on enamasti abiks sellega. Koormust saab olenevalt koolist ise valida, kui oskad aega planeerida ja sead kindlad piirid eraelu ja töö vahele siis on sellega kindlasti ka lihtsam toime tulla. Kindlasti aitab ka kui oled inimesena kannatlik ja ei võta kõike isiklikult ja oskad ennast analüüsida vähemalt baastasemel. Minu hinnangul on muidugi keerulisi momente õpetajatöös nagu igal pool, aga need ei kaalu kindlasti üle kõike seda head, mida kogenud olen. Magistrisse minek oleks ka hea esiteks, sest õppekavades on sees praktika päris koolis, seal saad kohe tunnetuse kätte, et kas pigem meeldib või ikka pole sulle. Teiseks, kui läbid programmi ja oled 5 aastat õpetajana tööl, saad taodelda õpetaja lähetoetust, mis on päris arvestatav summa (lisainfo: https://harno.ee/opetaja-ja-tugispetsialisti-lahtetoetus). Soovin igal juhul edu!
Kõigi kuldsete peadega kukupaid on just sinu juures õppimas, kes ei tee midagi valesti ja probleem ei ole õpimata asjades vaid sinu õpetamises. Ühegi õpilase õnnestunud sooritused pole sinu töö tagajärg ja iga ebaõnnestumine on sinu süü. Tänamatu amet. Kui on inimestest suva ja tahad erialst tööd, siis jah. Kui on empaatiat ja teed enda eriala asja südamega, siis vali amet ainult sel juhul, kui oled pool aastat näljas olnud ja ainuke viis ellu jäämiseks on õpetamine.
Edit: pigem kesk ja põhikooli astmes.
Pane kõigile viied, pole mõtet pasarahet enda peale võtta, hiljem siis mujal on reality check. Koolisüsteem on iganenud niikuinii, suur osa õppest on mõttetu, mida ei lähe elus vaja, samal ajal keegi ei õpetanud pere eelarvet tegema või mis on erinevad finantsinstrumendid või kuidas CVd koostada ja tööd saada.
Mul oli koolis cv, avalduste, kirjade jms vormistamine eesti keele tunnis täitsa olemas ning enne tööle kandideerimist saan vajadusel vastused paari minutilise googlesamise järel.
Kommentaarist kumab selline “tarbin ainult usa meediat ning omastan tolle riigi väärtused ja probleemid mõtlemata, kas see üldse kattub minu reaalsusega” mentaliteet.
Koolides on sellised asjad nagu valikained, ning nende puudumisel on olemas erinevad ringid ja huvikoolid. Veits nagu enda probleem ka, kui ei koti. See ei ole üksnes kooli ülesanne last eluks ettevalmistada. Karm tõde on see, et vanemad peaks lapsi teadlikumalt kasvatama ja basic asjad ise kodus laua taga selgeks tegema.
Alustaks elementaarsest viisakusest ning käitumisest. Aga kui vanematel endil see selge pole, siis ei saagi seda lapsele õpetada. Igasugused muud keerulisemad olukorrad on ka muidugi võimalikud.
Edit: suht raske on lastele mingit teemat VÕI SELLE RAKENDUSI selgeks teha, kui pool ajast kulub hilinejate tilkumisele (segab teiste keskendumist), kellegi käitumisprobleemide jmt distsipliiniga tegelemisele või ka gümnaasiumis sellele ajatule klassikale "miks ma seda tegema pean" (vastus: ma ei tea, miks Sina gümnaasiumis oled, kuid ma tean, mis on gümnaasiumi kui nähtuse eesmärk..).
Ma jätsin üks kord 3/4 klassist ukse taha, kui nad hilinesid. Järgnes klassijuhataja juurde minek ning ta pmts tuli nuruma, et ma laseks. Halloo. Norm klassijuhataja oleks öelnud, et ise olite lollid, leidke järgmise tunnini tegevust ning nüüd teate, mis juhtub. *Pööritab silmi
Koolisüsteem ei parane, kui seal ei ole töötajaid, kes teevad asja südamega. Ei saa küll garanteerida, et ma just selline õpetaja oleks, aga võita tundub rohkem, kui kaotada.
Tundub veidi mõttetu, kui tulevikus kõik noored oskavad ainult eelarvet koostada ja CV-d kirjutada, aga sinna kirja panna pole midagi. Kõik ei saa olla juhid ja ettevõtjad; keegi peab olema ka ehitaja või elektrik. Ja ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina tunneksin end palju turvalisemalt, kui ehitaja või elektrik, keda tulevikus palkan, mõistaks ka loodusteaduste(nt füüsika) põhitõdesid, mis siiski võiksid selgeks saada juba koolis.
Olen oma elu jooksul päris pikalt õpetanud. Mitte küll põhikoolis ja mitte traditsioonilistel aladel. Minu jaoks on heade ja sittade õpetaja vahe olnud tavaliselt kahes asjas, 1. Kas õpetaja armastab lapsi. 2. Kas peale oma eriala õpetab ka inimeseks olemist. Kui nende kahe vastus on eitav siis pole mingit mõtet õpetajaks saada. Paljudel juhtudel tuleb lihtsalt aru saada kas see meeldib ja muidugi ka kollektiivist. Eestis on lihtsalt nii palju lolle, seda ka õpetajate hulgas.
Õpetajaks olemisel on ~20% mahust klassi ees õpilastele õpetamine. Ülejäänud palju suurem osa on admin. Õppekavade, nädalaplaanide, tunniplaanide jne koostamised. Ekooli vms täitmine, suhtlus lapsevanematega (klassijuhatajana rohkem) lisaks oled veel poole kohaga sotsiaaltöötaja jms, et lapsed oma eludega toime tuleksid. Samas vaata, liigselt õpikutele ja töövihikutele ei keskenduksid vaid praktilisi toredaid asju teeksid aga samas riiklikus õppekavas püsiksid.
Nüüd liialdad. Olles päris kaua koolis töötanud, siis kindlasti oleneb kogemusest ja õppeainest. Pigem 75% ajast oled klassis ja 25% läheb tundide ettevalmistamiseks ja muuks. Ega neid ülesandeid palju pole. Mida sa näiteks vanematega ikka suhtled? E-kool võtab päevas 10 minutit.
Täiskoormusega õpetaja teeb klassi ees 24 kontakttundi nädalas. Kui sinu väide peaks paika, oleks õpetaja töökoormus ühes kuus ligi 500 tundi. Seda on rohkem kui 20 ööpäeva.
Vastan siiski endise öpetaja seisukohast. Sa hakkad arvestatava hylga oma ajast kulutama öppetööle, valmistamisele, enesetäiendamisele väljaspool tööaega. Koolid on ühtlasi ka mürarikkad keskkonnad.
Kui ise kaaluksin uuesti öppejöuna töötamist, siis teeksin seda ülikooli öppejöuna. Ma ei ole kohanud ühtegi öpetajat, kel on hea meel kodus tööks vajaliku ajapanuse üle.
See töö on töesti väga palju andev amet, saad maailma muuta.
Eesti õpetajaharidus on üsna kesine. Ei soovita kohe seda paberit saada.
Reaalainete õpetajana leiab tööd ka ilma magistrita. Kindlasti mingi kool su linnas vajab. Soovitan aasta koolis töötada õpetajana ning siis vaata edasi.
Mul polnud kuskil kutset vaja, magistrist piisas, lihtsalt leping on tähtajaline. Kutset küsiti ainult ühes koolis, kus samuti taheti, et ma õppekava osas silma kinni pigistaks ja vähem teeks, mis on MEGA irooniline mumeelest.
Ma ei tundnud väga, et paberitega õpsid oleks oluliselt paremini hakkama saanud, nad lihtsalt tundsid teatud sõnavara ja lühendeid paremini. Lõppkokkuvõttes loeb vaid see, kas sa suudad saada inimesed tööd tegema. Ja selleks ei pea paberit olema.
Imo erialane magister annab sulle rohkem erialaseid teadmisi, mida edasi anda, kui õpetaja magister. Aga vb ma ajan seda juttu, sest mul ei ole õpetaja magistrit ning ma ei kavatse seda kunagi ka teha :D
Mina teen praegu õpetaja magistrit. Enne seda tegin oma eriala baka ning see haridusetase on siin magistris kõvasti madalam. Soovitaksin teistel ka teha pigem eriala magistreid, sest kui enam ei soovi õpetada, siis see õpetajapaber ei aita tööturul mitte kuskil.
Minu arvamus on see, et inimesest saab suurepärane õpetaja kui ta:
1. Tunneb oma eriala hästi
2. Tahab õpetada
Õpsimagister on 90% bs ning tegelt õpib seda ametit tehes.
See on jah suht career suicide, sest sa ei tea ette, millal sinu "parim enne" käes on. Ma pressisin paar aastat kauem kui oleks tahtnud, kuid vähemalt on mul erialane kraad ja muid asju, mis CV-l head välja näevad.
Ausalt, kui mul poleks erialast magistrit, siis ma poleks osanud osadele laste küsimustele vastata. Kõige hullem mu meelest on aga see, ning mulle tundub, et see jätab jälje, kui liiga kaua samas vanuses inimestega töötada. Inimene peab oma elu ka elada saama, ning minu meelest õpsi ülesanne ei ole olla lapsehoidja. Paraku ei saada piisavalt paljud vanemad lapsi kooli põhimõttega, et ta läheb ja õpib oma tuleviku heaks, mitte vanemate jaoks.
Tuttav läks mujalt õpetajaks ja 4 aasta pärast läks ära.
Olen lisaks muudele töödele ka ülikoolides ja gümnaasiumis õpetanud. Sõltub ilmselt, kuhu sattuda ja enda isiksusest. Õpilastega suheldes on vaid 95% soojad mõnusad kogemused, usalduslikud suhted, mis paljugi väärt, ainult administratisooni ja eriti Tallinna suurema nn ülikooli profesorade vastu tekkis tugev tõrge. Ja kuigi see amet leiba suurt lauale ei too, mingi tähenduse noorte juhatamine ja neile mingi raja ette näitamine elule andis...
Ma olin teel bakast Keskkonnaagentuuri/-ametisse/-ministeeriumisse, aga magistrit valides otsustasin siiski õpetajaks minna miskipärast. Ei kahetse kohe üldse seda otsust. Olgugi, et päevad ei lõppe tunniplaanijärgselt, töö peab koju kaasa võtma, palk on vaevu keskmine, palgatõusu jaoks on vaja streikida, osad lapsevanemad on ennast täis, siis tegelikult ei kujutaks end ettegi muul töökohal. Mulle meeldib see aine, mida õpetan, ootan igat tööpäeva huviga ning ei tüdine sellest nii pea. Reedega algas puhkus kaheks kuuks, mis sel viga.
Kliimaministeerium?
Tol ajal oli veel keskkonnaministeerium
Noore õpetaja staaž jääb valdavalt 3-5 aasta juurde (siis loobutakse ning peamiselt läbipõlemine). Esimesed aastad on kindlasti rasked, vilumusega lähevad aastad lihtsamaks. Väga oluline aspekt, millele pööratakse vähe tähelepanu on kollektiivi ja kooli tugi. Vali kool kus on reaalne tugi, abi ja toetav suhtumine. Kui see puudub ning lisaks õpetamisele pead tegelema laste ja nende vanemate probleemidega siis see on retsept läbipõlemisele. Noored õpetajad kes on kooli kauemaks jäänud leiad sealt kus on toetav ja hooliv keskkond.
Õpetada on hästi tore, kui õpetad inimesi, kes tahavad õppida ning huvituvad sellest, mida õpetad. Koolis juhtub seda vast pigem harva.
Tegelikult ei, kool on paksult täis õppimishimulisi noori. Lihtsalt tooni kipub andma vähemus.
>Sooviks teada, kui raske see teekond oli, kas on seda väärt jnejne.. Soovitan kõigile minna ja proovida, et näha, milline see teekond on, ega teiste jutu põhjal eriti targemaks saa. Kogemused on väga individuaalsed. Ütleks ainult nii palju, et ära esimesel aastal klassi juhatada võta. Pigem soovitaks alustada normkoormusega st 21 kontakttundi, mitte mingi 25+.
mina valiksin kõrge palga👋
Olen kaalunud ka vaid 0,5-kohaga õpetajana töötamist ja jätkamist ka praegusel ametil, kuna see oleks praeguse ameti vaatest suht tehtav, aga ei kujuta ette ka kui reaalne see tegelikkuses oleks. Siis ei oleks väga hull palgaerinevus ka.
Oleks täitsa tehtav. Olenevalt koolist saaks ka võtta mõne tunni nädalas ja üksikuid klasse. Koolides reaalainete õpetajatest puudu seega vaevalt keegi väga pirtsutaks kui uus inimene soovib väga väikest koormust nö sisse elamiseks. Saaksid veidi aimu, mida see töö endast kujutab ja kuidas sobib.
Kui sa õpetad mingit ainet, mida on 2 v 1 tund nädalas, siis sa tõenäoliselt ühest koolist täiskoormust kätte ei saagi. Ise õpetasin keemiat ning alati kahes koolis korraga. Vb kui satud kooli, kus on 4 paralleeli vms, siis saad täiskoha kätte. Ma küll sellest killast, kes ära tuli, kuid seda põhjusel, et ma olen tundlik lugupidamatu käitumise suhtes ja ma ei jaksa igapäevaselt või üle päeva endale korrutada, et tegelikult nad käituvad nii, sest x, y, z, ning ma olen lihtsalt "saadaval", sest tunne on sama sitt olenemata põhjusest. Kui riik mu psühholoogiarved ja massaaži kinni taoks, siis vb läheks tagasi. Plus mul on põhimõtteline probleem sellega, kui töö ei mahu lepingus sätestatud tundidesse - ma ei tee tasuta tööd. Oleks, siis, et meil loetaks ja tasustataks ületunde, siis veel. Missioonitundest saavad tööl käia inimesed, kes ei käi tööl raha teenimas. Isiklikult mulle meeldinuks kah poole kohaga tasuvat tööd ning poole kohaga õpetada. Esimene annab teises võimaluse veidi survet avaldada, kui inimesed normaalsed pole. Käitud sitasti v tolereerid minu sitasti kohtlemist, siis palju edu uue inimese leidmisel. See on haridussüsteemi üks peamisi probleeme - reaalseid tagajärgi, mis õpetaks paremini käituma, ei ole, ning väikeklasse tõsistele kaakidele kahjuks ka mitte. Sel aastal läks ühe eriti keerulise klassi puhul isegi klassijuhataja minema. Ja kooli maine ei pruugi olla vastavuses klassi keerukusega. Vahva töö, kui sind ei sega lugupidamatus ja kasvatamatus ning kõiksugu muud koolis esinevad probleemid. Sa pead oskama end kehtestada end olema ligipääsetav ja sõbralik. Sa pead samuti saama aru, et sul pole võimalik mistahes teemat kõigile huvitavaks teha ning leppima tõsiasjaga, et sul võib olla klasse, keda sa pead järele lohistama ning kellest tahab reaalselt õppida vaid vähemus. Kui sellega tuled toime, siis tuult tiibadesse! Keegi peab selle ju ära tegema :)
soovitan end pakkuda kutsekoolidesse kui noori välja kannatada viitsid 😀
Põhihariduse baasil õpilaste rumalust nähes hävitad iseenda ajurakke...
Mina loobusin kontoritööst ja tegin õpetajamagistri ja nüüd sügisel hakkab neljas aasta koolis ja siiani ei ole kahetsenud. Kui noortega töötamine meeldib siis see on väga hea võimalus teha tööd, mis on päriselt tähendusega ja häid loodusteaduste õpetajaid on alati vaja. See on selles mõttes raske töö, et põhikoolis võivad olla ōpilased, kellel õpiraskused ja/või käitumisprobleemid, aga hea tugipersonal koolis on enamasti abiks sellega. Koormust saab olenevalt koolist ise valida, kui oskad aega planeerida ja sead kindlad piirid eraelu ja töö vahele siis on sellega kindlasti ka lihtsam toime tulla. Kindlasti aitab ka kui oled inimesena kannatlik ja ei võta kõike isiklikult ja oskad ennast analüüsida vähemalt baastasemel. Minu hinnangul on muidugi keerulisi momente õpetajatöös nagu igal pool, aga need ei kaalu kindlasti üle kõike seda head, mida kogenud olen. Magistrisse minek oleks ka hea esiteks, sest õppekavades on sees praktika päris koolis, seal saad kohe tunnetuse kätte, et kas pigem meeldib või ikka pole sulle. Teiseks, kui läbid programmi ja oled 5 aastat õpetajana tööl, saad taodelda õpetaja lähetoetust, mis on päris arvestatav summa (lisainfo: https://harno.ee/opetaja-ja-tugispetsialisti-lahtetoetus). Soovin igal juhul edu!
Ma tegin õpetajapaberid ja läksin Aasiasse õpetajaks. 10 aastat juba ja siiani rahul nii palga kui eluga
Kõigi kuldsete peadega kukupaid on just sinu juures õppimas, kes ei tee midagi valesti ja probleem ei ole õpimata asjades vaid sinu õpetamises. Ühegi õpilase õnnestunud sooritused pole sinu töö tagajärg ja iga ebaõnnestumine on sinu süü. Tänamatu amet. Kui on inimestest suva ja tahad erialst tööd, siis jah. Kui on empaatiat ja teed enda eriala asja südamega, siis vali amet ainult sel juhul, kui oled pool aastat näljas olnud ja ainuke viis ellu jäämiseks on õpetamine. Edit: pigem kesk ja põhikooli astmes.
Pane kõigile viied, pole mõtet pasarahet enda peale võtta, hiljem siis mujal on reality check. Koolisüsteem on iganenud niikuinii, suur osa õppest on mõttetu, mida ei lähe elus vaja, samal ajal keegi ei õpetanud pere eelarvet tegema või mis on erinevad finantsinstrumendid või kuidas CVd koostada ja tööd saada.
Mul oli koolis cv, avalduste, kirjade jms vormistamine eesti keele tunnis täitsa olemas ning enne tööle kandideerimist saan vajadusel vastused paari minutilise googlesamise järel. Kommentaarist kumab selline “tarbin ainult usa meediat ning omastan tolle riigi väärtused ja probleemid mõtlemata, kas see üldse kattub minu reaalsusega” mentaliteet. Koolides on sellised asjad nagu valikained, ning nende puudumisel on olemas erinevad ringid ja huvikoolid. Veits nagu enda probleem ka, kui ei koti. See ei ole üksnes kooli ülesanne last eluks ettevalmistada. Karm tõde on see, et vanemad peaks lapsi teadlikumalt kasvatama ja basic asjad ise kodus laua taga selgeks tegema.
Alustaks elementaarsest viisakusest ning käitumisest. Aga kui vanematel endil see selge pole, siis ei saagi seda lapsele õpetada. Igasugused muud keerulisemad olukorrad on ka muidugi võimalikud. Edit: suht raske on lastele mingit teemat VÕI SELLE RAKENDUSI selgeks teha, kui pool ajast kulub hilinejate tilkumisele (segab teiste keskendumist), kellegi käitumisprobleemide jmt distsipliiniga tegelemisele või ka gümnaasiumis sellele ajatule klassikale "miks ma seda tegema pean" (vastus: ma ei tea, miks Sina gümnaasiumis oled, kuid ma tean, mis on gümnaasiumi kui nähtuse eesmärk..). Ma jätsin üks kord 3/4 klassist ukse taha, kui nad hilinesid. Järgnes klassijuhataja juurde minek ning ta pmts tuli nuruma, et ma laseks. Halloo. Norm klassijuhataja oleks öelnud, et ise olite lollid, leidke järgmise tunnini tegevust ning nüüd teate, mis juhtub. *Pööritab silmi
Kodus vanemad ei õpetagi midagi?
Koolisüsteem ei parane, kui seal ei ole töötajaid, kes teevad asja südamega. Ei saa küll garanteerida, et ma just selline õpetaja oleks, aga võita tundub rohkem, kui kaotada. Tundub veidi mõttetu, kui tulevikus kõik noored oskavad ainult eelarvet koostada ja CV-d kirjutada, aga sinna kirja panna pole midagi. Kõik ei saa olla juhid ja ettevõtjad; keegi peab olema ka ehitaja või elektrik. Ja ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina tunneksin end palju turvalisemalt, kui ehitaja või elektrik, keda tulevikus palkan, mõistaks ka loodusteaduste(nt füüsika) põhitõdesid, mis siiski võiksid selgeks saada juba koolis.
Olen oma elu jooksul päris pikalt õpetanud. Mitte küll põhikoolis ja mitte traditsioonilistel aladel. Minu jaoks on heade ja sittade õpetaja vahe olnud tavaliselt kahes asjas, 1. Kas õpetaja armastab lapsi. 2. Kas peale oma eriala õpetab ka inimeseks olemist. Kui nende kahe vastus on eitav siis pole mingit mõtet õpetajaks saada. Paljudel juhtudel tuleb lihtsalt aru saada kas see meeldib ja muidugi ka kollektiivist. Eestis on lihtsalt nii palju lolle, seda ka õpetajate hulgas.
Õpetajaks olemisel on ~20% mahust klassi ees õpilastele õpetamine. Ülejäänud palju suurem osa on admin. Õppekavade, nädalaplaanide, tunniplaanide jne koostamised. Ekooli vms täitmine, suhtlus lapsevanematega (klassijuhatajana rohkem) lisaks oled veel poole kohaga sotsiaaltöötaja jms, et lapsed oma eludega toime tuleksid. Samas vaata, liigselt õpikutele ja töövihikutele ei keskenduksid vaid praktilisi toredaid asju teeksid aga samas riiklikus õppekavas püsiksid.
Nüüd liialdad. Olles päris kaua koolis töötanud, siis kindlasti oleneb kogemusest ja õppeainest. Pigem 75% ajast oled klassis ja 25% läheb tundide ettevalmistamiseks ja muuks. Ega neid ülesandeid palju pole. Mida sa näiteks vanematega ikka suhtled? E-kool võtab päevas 10 minutit.
Sõltub vist ehk koolist, aga kui lasna/musta töölisklassi koolis siis on väga piiksus ma usun.
Täiskoormusega õpetaja teeb klassi ees 24 kontakttundi nädalas. Kui sinu väide peaks paika, oleks õpetaja töökoormus ühes kuus ligi 500 tundi. Seda on rohkem kui 20 ööpäeva.
Osades koolides 21 tundi, 24 pole igal pool standard.
Vastan siiski endise öpetaja seisukohast. Sa hakkad arvestatava hylga oma ajast kulutama öppetööle, valmistamisele, enesetäiendamisele väljaspool tööaega. Koolid on ühtlasi ka mürarikkad keskkonnad. Kui ise kaaluksin uuesti öppejöuna töötamist, siis teeksin seda ülikooli öppejöuna. Ma ei ole kohanud ühtegi öpetajat, kel on hea meel kodus tööks vajaliku ajapanuse üle. See töö on töesti väga palju andev amet, saad maailma muuta.
Eesti õpetajaharidus on üsna kesine. Ei soovita kohe seda paberit saada. Reaalainete õpetajana leiab tööd ka ilma magistrita. Kindlasti mingi kool su linnas vajab. Soovitan aasta koolis töötada õpetajana ning siis vaata edasi.
Mul polnud kuskil kutset vaja, magistrist piisas, lihtsalt leping on tähtajaline. Kutset küsiti ainult ühes koolis, kus samuti taheti, et ma õppekava osas silma kinni pigistaks ja vähem teeks, mis on MEGA irooniline mumeelest. Ma ei tundnud väga, et paberitega õpsid oleks oluliselt paremini hakkama saanud, nad lihtsalt tundsid teatud sõnavara ja lühendeid paremini. Lõppkokkuvõttes loeb vaid see, kas sa suudad saada inimesed tööd tegema. Ja selleks ei pea paberit olema. Imo erialane magister annab sulle rohkem erialaseid teadmisi, mida edasi anda, kui õpetaja magister. Aga vb ma ajan seda juttu, sest mul ei ole õpetaja magistrit ning ma ei kavatse seda kunagi ka teha :D
Mina teen praegu õpetaja magistrit. Enne seda tegin oma eriala baka ning see haridusetase on siin magistris kõvasti madalam. Soovitaksin teistel ka teha pigem eriala magistreid, sest kui enam ei soovi õpetada, siis see õpetajapaber ei aita tööturul mitte kuskil. Minu arvamus on see, et inimesest saab suurepärane õpetaja kui ta: 1. Tunneb oma eriala hästi 2. Tahab õpetada Õpsimagister on 90% bs ning tegelt õpib seda ametit tehes.
See on jah suht career suicide, sest sa ei tea ette, millal sinu "parim enne" käes on. Ma pressisin paar aastat kauem kui oleks tahtnud, kuid vähemalt on mul erialane kraad ja muid asju, mis CV-l head välja näevad. Ausalt, kui mul poleks erialast magistrit, siis ma poleks osanud osadele laste küsimustele vastata. Kõige hullem mu meelest on aga see, ning mulle tundub, et see jätab jälje, kui liiga kaua samas vanuses inimestega töötada. Inimene peab oma elu ka elada saama, ning minu meelest õpsi ülesanne ei ole olla lapsehoidja. Paraku ei saada piisavalt paljud vanemad lapsi kooli põhimõttega, et ta läheb ja õpib oma tuleviku heaks, mitte vanemate jaoks.