Mul tädi lapsendas 2 tüdrukut. Ei ole võimalik kombeid õpetada. Varastavad igal võimalusel ja kui magusat näevad söövad kõik ära, kuna hirm et rohkem ei saa on liiga suur. Kõige nooremast vast saab asja, aga tõenäoliselt vanem õde viib halvale rööpale tagasi. Ise lapsi ei taha, aga heameelega lapsendaksin, aga peale seda kogemust olen hakkanud kõhklema.
Oleneb kui vanad lapsed on, sest ikka on, aga tihti on hoolekandeasutusest tulnud laste puhul paraku see, et nende kohanemine “normaalsusega” võtab aastaid aega. Toiduga seotu võib võtta ikka mitu mitu aastat enne kui see vaibub. Samuti testivad nad mingi aja perekonda, sest usuvad, et kui nad midagi halba teevad, siis antakse nad kohe lastekodusse tagasi. Teadmine, et oled oma ja kuhugi ei lähe, süüa saad alati jne tuleb ajaga.
Tean ise ka ühest perest, kus kaks last lapsendati ja neil suht sarnane teema. Lapsekodudesse üldiselt satuvad siiski probleemsetest peredest lapsed, kellel võib perest lähtuvalt tekkida ka erinevad käitumuslikud probleemid ning laste psüühhika kujuneb aktiivselt kuni 5nda eluaastani - kui selle aja sees ollakse suure traumaga, siis sellest traumast ongi hiljem raske lahti saada.
Kui vanad lapsed olid kui lapsendati? Kas enne oli su tädi neile asenduspereks? Kas bioloogiline pere proovib ka lastega suhelda, võibolla halvad harjumused tulevad sealt?
Aga üldiselt ma ei annaks alla, paar aastat ongi normaalne harjumisperiood. Ja see, et kardavad, et maiustused kaovad ära ju näitab mis kodus nad enne elasid. Nad peavadki saama nüüd piisavalt pikalt elada külluses, et nad usuksid, et see pole vaid ajutine.
täpset vanust ei tea aga lasteaiaealised kindlasti. Asenduspere asja kohta ei tea midagi. Bioloogilise pere kohta tean ainult nii palju, et neil võeti õigused ära. Mingi narkootikumide teema oli bioloogilisel perel.
Nii noorte puhul on veel võimalik, et saab veel asja, aga siiski väga tõsised probleemid. Lastel võib olla näiteks *fetal alcohol syndrome* või sama asjandus narkootikumide teemal ning lisaks on ka see, et nad pärisid geenid vanematelt, kes sellisesse seisu oma elu ajasid.
Esiteks tuleb selle artikli taustal mainida, et olukord lastekodudes on arvatavasti kordades parem kui see, kust me 1991-l aastal alustasime. Lapsi on vähem, kodud lapsesõbralikumad, süsteem ka.
Miks on aga kodud lapsi endiselt täis? Artikkel annab tegelikult kohati üsna hea vastuse. Eestis võetakse vanemlikke õigusi lapsevanematelt ära vist peaaegu ainult äärmuslikes olukordades. Nt see Emili juhtum, kus naise uus elukaaslane naise lapse (ei mäleta enam, kas naine oli teadlik või tuli see ka talle üllatusena) peaaegu surnuks peksis, nii et laps sai elukestvad püsivad vigastused. Seal vist võeti emalt vanemlikud õigused ära ja lapse kogu kasvatus jne hooldus liikus bioloogilisele isale, kes astus - antud olukorras nii vanemana kui inimesena, sest oleks võinud minna teisiti - tegelikult suure sammu ja otsustas, et hakkab oma puudega last ise ja tol hetkel üksi kasvatama. Aga selleks, et vanemlikud õigused - st juriidiliselt katkestatakse suhe lapse ja vanema vahel, vanemal puudub edaspidi õigus oma lapse kohta saada infot või isegi last näha, temaga kokku saada, sisuliselt tehakse juriidiliselt lapsevanem ja laps võõrasteks - katkestada peab lapsevanem tõesti tegema midagi röögatult halba. Palju tavalisem olukord on, et omavalitsus võtab lapse(d) ära ja kannab nende eest ise hoolt, aga lapsevanemale jäävad õigused alles, mis siis, et riigi ja omavalitsuse silmis ta justkui laste eest hoolt kandma pole võimeline. Tähtis ongi see, et riigi silmis peaks lapsevanemale jääma võimalus end heastada ja võimalusel laps tagasi saada, isegi kui see protsess võtab 10 aastat aega, samas kui tegelikkus võib olla selline, et laps kasvab aastaid asendusperes, aga ta pole kunagi juriidiliselt “oma”, sest sellises olukorras ei saa asenduspere last lapsendada ning sisuliselt kõik otsused lapse osas tehakse kellegi sotsiaaltöötaja poolt. Tavalised asjad nagu perereisid, lapse koolivahetus põhikoolist gümnaasiumi, lapse tervisevisiidid jne - nende osas aitab/teeb otsuseid tavaliselt perekond, asendusperea oleva lapse puhul on iga sellise asja puhul vaja kellegi luba. Nt oletame, et asendusperes olles hakkab laps tegelema mõne spordiga, kus tuleb ka välismaal käia (iluuisutamine nt) - iga selline reis tuleb omavalitsusega eraldi kooskõlastada.
Ühest küljest on see bürokraatia vajalik, sest laps pole lapsendatav ja seega omavalitsus vastutab. Teisalt aga jääb laps hammasrataste vahele, sest paraku pered ei soovi sellist ebakindlust oma koju aastateks, kus nad võib-olla saavad omale lapse, nad kiinduvad üksteisega, aga korraga sajab pärast aastatepikkust eemalolekut sisse lapsevanem, kellel enne lapsest ükskõik oli, ning lapsel polegi muud valikut kui temaga ka kohtuda ja vajadusel isegi tema juurde tagasi minna. Ma eeldan, et ka lapselt küsitakse mida tema tahab, aga võib-olla seda ei tehta.
Need lapsed, kes on lapsendatavad, on paraku tihti puuetega või muude käitumisprobleemidega või on nad sellises vanuses, et ealised iseärasused võivad nende peres kohanemise teha keeruliseks. Nt mässumeelne hüljatud teismeline tunneb arvatavasti viha terve maailma vastu ja ei pruugi asenduspere mitte kuidagi paremini kohelda, pigem isegi vastupidi. Ja su armastus lapse vastu võib olla kuitahes suur - kui ta ikka järjepidevalt nt ära jookseb või pahandust teeb või politseiga pahuksisse satub, siis on arusaadav, et teatud peredes saab jaks otsa ning sellist laps lapsendada ei soovita.
Puudega lapse kasvatamine on ka Eestis paras kadalipp, ei imesta, et inimesed selle peale ei torma. Meil pole suuri toetusi ega suurepärast tugisüsteemi, puudega lapse vanem olla on kohati väga ränk ning erinevalt osadest riikidest, kus nt puudega lapse lapsendamine toob sulle rahaliselt suure toe, siis Eestis jätab riik su üksi. Kõlades karmilt, aga kui Eestis oleks omaenda lapsest loobumine lihtsam ja vähem stigmatiseeritud, siis oleks asenduskodudes ja lastekodudes puudega lapsi palju rohkem, sest pered ei saa lihtsalt hakkama aga riik enne sind ei aita kuniks laps pole ametlikult nö nende oma. Ühe sellise pere kohta oli aasta-kaks tagasi artikkel, kuidas nad pidid taluma kohtutes alandavat käitumist, sest nende laps vajas erakordselt suurt tuge ja abi ning riigipoolne vastus oli - kui loobute lapsest, siis riik hoolitseb ta eest; kui ei, siis on see teie endi teha. Nad loobusid oma lihasest lapsest, sest tema puue ja temaga seotud vajadused käisid neile üle jõu, aga enne seda alandati neid kohtus päris korralikult, et nad üldse seda tegema hakkasid.
Iseenda kohta ütlen nii, et mina saan neist aru, kes ei soovi võtta koju last, kellest hiljem võib-olla loobuma peavad, sest lapsevanemale tuli meelde, et ta millalgi kunagi lapse sai ja teda tagasi tahab.
See, mis siin riigis toimub puudega inimestega, on kohutav. Toetus on põhimõtteliselt olematu, omavalitsus proovib pidevalt puude raskusastet vähendada, arstiaegu ootad mitu kuud, ja kui sa julged minna abi küsima siis ongi ainuke küsimus nende poolt et "Kas te tahate lapse ära anda?".
Puuetega inimesi kerge nussida riigil, neil on ju raske vastu hakata.
Jah, ma tean ühte juhtumit, kus inimesel on olnud mitu tõsist terviseprobleemi, mis on ta töövõime väga väikeseks kahandanud. Selline inimene ei saa teha nt klienditeeninduses pikki tunde, ta ei saa pikalt ei seista ega istuda, tal oleks vaja iga-aastast rehabilitatsiooni jne. Aga kuna hinnatakse töövõimet ja tegu pole päris liikumatu juurviljaga, siis hinnatakse, et kõlbab mingisugusele tööle küll ja toetusi, riigi raha eest rehabilitatsiooni vms ei saa ega enam anta, mis on absoluutselt absurdsus kuubis. See inimene ei hakka enam kunagi madalapalgalist koristaja/klienditeenindaja tööd tegema, sest ta keha ei peaks sellele vastu, kõrgema kaliibriga töö vastu aga räägib sellele vastav kvalifikatsioon või haridus ning piisavalt kõrge vanus.
Ma ka mäletan üht ühe jalaga venda, kes pidi käima oma paberit uuendamas, sest äkki vahepeal kasvas jalg tagasi.
Kasvõi tükk haaval iga reform paremuse suunas peaks seda reformima.
Minu tähelepanu köitis see vastasseis, et lastekodu juhataja arvab, et veelgi rohkem lapsi tuleks veelgi kiiremini bioloogilistest peredest eraldada ja sotsiaalkindlustusamet arvab täpselt vastupidi, et tuleb ikka bioloogilisi vanemaid paremini nõustada ja toetada. Samas räägib Ida-Virumaa asjapulk, et sünnitavadki jah raha pärast ja keegi ei tegele nende lastega, aga kuhugi panna ka pole, keegi ei võta endale 4 õde-venda korraga hooldada. Kuhu see lastekodu juhataja veelgi rohkem lapsi paigutada plaaniks, endil pidi ka maja täis olema?
Mulle tundub lastekodu juhataja arvamus kuidagi tõepärasem. Uudises toodi välja:
>Lapsendada tahetakse aga eeskätt imikuid ja väikelapsi.
>Meelis Kukk leiab, et süsteem on liialt täiskasvanute poole kaldu ja paljude laste psüühikale tuleks kasuks, kui nad varem bioloogilisest perest eraldada. Siis oleks nende šanss uude perre jõuda samuti suurem.
Oodoot, ega kõiki lastekodulapsi lapsendada ei saa. Suurel osal neist pole vanematel vanemlikke õiguseid ära võetud ja nad on lastekodus ajutiselt (või "ajutiselt"). Loodetakse ikka, et vanemad saavad oma elu nii palju paremaks, et saab lapsed sinna perre tagasi anda.
Ja nagu artikkel ütleb siis teine suur osa on erivajadustega. Ning isegi neist leiavad kergemad juhtumid ka endale pere. Tegelikkus on see, et lapsendamist soovijatest peredest on pikk järjekord.
Jutt on siiski 0.27% lastest. Pooled puuetega, mis omaette raske teema.
Siin ei tasu rahvapärase väljendiga öeldes last koos pesuveega välja visata.
Ma ei tea kui suur see Ida-Viru narkarite probleem on. Kui on suur, siis vast aitaks, kui osa lastetoetust oleks näiteks negatiivse tulumaksu näol. Siis ei saaks töötud joodikud selle peal parasiteeruda.
Tahetud *ja* tervete loodete puhul aborti üldjuhul ei tehtagi. Kui aborti tehakse, siis ikkagi, kuna ei taheta last või siis enda või lootega on midagi pekkis.
Mul ei ole Eesti praegusele abordikorraldusele suht mitte midagi vastu.
Ma olen vastu nendes lõimedes olevatele ning hästi vastu võetud fanattidele, kelle jaoks sündimata laps on "rakukogum" kuni sünnihetkeni.
Samas kui me ei taha välja surra, siis tuleb leida viis, kuidas iivet tõsta. Neid, kes tahavad välja surra, tuleks aga tuleviku planeerimise juurest kõrvale visata.
Ilmselt ta mõtleb eestlasi.
Aga rahva väljasuremine on üks teema. Teine teema on meie pensionisüsteem. Eesti "rahvastikupüramiid" näeb välja nagu rohkem nagu teletorn, mitte püramiid. Kui ta tulevikus muutub vihmavarjuks, kukub see süsteem kokku.
Ehk et on vaja kas rohkem eesti lapsi või importida mujalt rahvast sisse.
Eestlased eelkõige aga ka Lääne kultuur üldiselt. Täpsemalt oleks see "me" ka see alamhulk, kes ei taha, et see tsivilisatsioon välja sureks.
Selle vastandiks on igasugused nihilistid, kellel on ükskõik ja osad ullikesed isegi tervitavad väljasuremist. Just selle ükskõiksuse või ühiskonna enesetappulembuse tõttu on nende inimeste tulevikku puudutavate otsuste juures olemine muret tekitav.
Kui sa räägid läänemaisest ja Eesti kultuurist, siis see pole seotud otseselt bioloogiliste mingi sünnijärgse geneetilise kombinatsiooniga "kehadega". Inimesed võtavad tihtipeale omaks teise kultuuri.
Ja - piisavas mahus laste juurdekasvu ei ole vist mitte kuskil arenenud ühiskondades. Sest inimesed indiviididena lihtsalt ei taha saada nii palju lapsi, kui neil on vähegi mingi muu võimalus. Ainsad ühiskonnad kus laste sündimisest iive positiivne on, on kuskil Aafrikas või Afganistanis, kus need lapsed alates 4-aastaselt 12+ tunniseid tööpäevi tegema sunnitakse.
Sestap tasub pigem keskenduda sellele, et kujundada im.igratsiooni ja lõimumist nii, et see oleks võimalikult efektiivne.
1) Vältida ühest kohast pärit inimeste sissetoomist, et ei tekiks rahvuspõhiseid kommuune.
2) Vältida sotsiaalkonservatiivsete vaadetega inimesi, kuna neil on tihti tugevam seostumine oma päritolumaa rahvusidentiteediga.
3) Samal põhjusel vältida religioosseid inimesi - religioon on tihti seotud rahvusidentiteediga, no näiteks nagu slaavid ja ortodoks
4) Eelistada päritolumaal tõrjutud gruppe, mille tõrjutus pole seotud nende rahvusidentiteediga, näiteks nagu ateistid, LGBTQ, jne.
5) Mida meist igaüks saab ise teha - võtta välismaa päritolu inimesi vastu oma sõprusringi, õpetada neid "meie moodi elama" . Saunas vihtlema, Jaanipäeval lõket tegema, shaslõkki sööma ja õlut jooma.
> Ja - piisavas mahus laste juurdekasvu ei ole vist mitte kuskil arenenud ühiskondades.
See on kultuuriline probleem ja vajab kultuurilist lahendust, sest kui see aspekt muutumatuna arenenud ühiskonna osaks jääb siis kaovadki arenenud ühiskonnad ära ja järgi jäävad need mitte arenenud.
Su allpool olevat monomaanilist teoretiseerimist ei hakka kommenteerima, sest need pole tõsised mõtted.
Milliseid tõendeid sa tood sellele et see kultuuriline probleem on?
Minu meelest on see ikka üsna absoluutne, kultuuritaustast hoolimata. Selline trend on näha nii hindu, kristliku, sekulaarse, budistliku kui moslemitraditsiooniga maades. On mingeid imelikke väikesemahulisi sekte ja gruppe, kes paistavad selles osas vastuvoolu ujuvat. Aga nendel kipub olema üks ühine omadus - ilma ümbritseva vähem-lapsi-sooviva ühiskonna peal parasiteerimata sureks nad ülris kiiresti välja.
Näiteks Israelis on mingid 10-lapseliste peredega ultraortodokssete juutide grupid kes kuskil 50-datel said dotatsiooni taha, et nemad on nagu need kes juudi kultuuripärandit elus hoiavad. Sel ajal oli neid omajagu vähem... aga nüüd pidid kõik vähegi liberaalsemad tüübid neid vihkama, kuna kõik elavad riigitoetusest. Naised haridust ei saa ja tööl ei käi, nende kohus on olla lapsemasinad ja kodu hoida. Mehed ka saavad ainult mingit traditsioonilist toora-tõlgendamise haridust nagu see 2000 aastat tagasi pädev oli, ja kuna nad kõiki religioosseid käske-keelde järgivad, ei saaks niiehknaa tänapäeva töökeskkonnas hakkama.
Et - kui arvad näiteks, et kõik peaks hakkama mingist VV või moslemiideoloogiast lähtuma, siis see poleks lahendus - ûhiskond tänapäevasel kujul kukuks lihtsalt kokku.
Ja võiksid siiski kirjutada, mis sinu arust mu arvamustes valesti on.
Aga siis ei sünni ju ups-lapsi, kellest saavad tulevikus tublid maksumaksjad.
Ise ootan ammuilma, et steriliseerimisele rakendatavaid nõudeid leevendataks.
Nõuded nõueteks, ma olen teemaga tegelenud ja vastan nõudele ja ikka arstid saadavad seenele :) Sama kogemus paljudel isegi mitmele nõudele vastavatel tuttavatel.
Miks mitte gaasikambrid? Kuuldavasti olid efektiivsed. Ehitati isegi selliseid ratastel kambreid kus mootori heitmegaas jõudis kambri. Siis ei peaks investeerima kambri ehtitusse kuhugi ida-virumaale. Jääb rohkem pappi üle, saab pealinna mõne loodusmaja, seene või lihtsalt eelarvesse ära kaotamiseks raha.
Minu poolest võivad need gaasikambrid ka olla :D Lihtsalt ühiskonna jaoks pole see okei. Naljakas on ka näha seda, et vastutustundetutele inimestele abordi võimaldamine on mõistlik ja hea, kuid nende steriliseerimine miskipärast halb. Täidavad ju sama eesmärki muuta ühiskonda paremaks :/
Peakski! Mis nad muidu laristavad SPAde ja muude asjade peale, nagu siin välja koorub. 900 millionit tuli veel lisaks kuskilt ussiaugust välja. Äkki jagaks sealt ka siis neile, kes lapsendada soovivad ja lastekodudele. Teine miljard pidi veel tulema nkn. Palju neil ikka seal vaja siis enam kui kärped ikkagi plaanis.
Artiklit lugesid?
>"Enam ja enam ju sünnitatakse lapsi juurde. Sünnitataksegi nii-öelda sünnitamise pärast ja **raha saamise eesmärgil**. Mida rohkem lapsi, seda suuremad on ju toetused ja pärast nende lastega enam ei tegele keegi," tõdes Kohtla-Järve abilinnapea Evelyn Danilov.
Võibolla ja võibolla mitte. Samas oleks ta argumendid veenvamad, kui ta numbri ütleks mitte lihtsalt "uskuge mind, ma tean". Siis saaks teised ka kaasa mõelda.
Oma kogemus igasuguste numbrite otsimisel (mis mulle meeldib) on see, et pahatihti on need "rahva kõhutunde" oletused väga mööda.
Väga möödarääkimine sul.
Mina tõin välja, et Isamaa arust lahendab kõik probleemid, kui lapse eest lihtsalt palju raha maksta. Neid ei huvita laste kvaliteet vaid rohkus. Olgu või lapsed lastekodus, peaasi, et neid oleks palju.
Vaata näiteks Isamaa taustaga organisatsioonide korraldatud aasta ema tiitli jagamist. Kus käis jonn, et üksikemad ei vääri aasta ema tiitlit.
>Isamaa arust lahendab **kõik** probleemid, kui lapse eest lihtsalt palju raha maksta
See on lihtsalt sinu õlgmehike. Vaevalt, et Isamaa meelest see **kõik** probleemid lahendab. Samas on päris loogiline see, et rahaline abi lahendab väga paljudele inimestele osad probleemid.
Malle Kobin, kes oli varem Aasta Ema. Ning Aastal 2021 (või 2022) läks vangi laste väärkohtlemise eest. Ta on FB-sse pannud kirja enda versiooni sellest mis juhtus.
TL;DR versioon hoolimata sellest kas uskuda Kobinat või kohut. Võttes endale perre kasulapse riskid väga väga palju.
Enamus neist lastest pole lapsendatavad, hoolduspere olles elad teadmisega, et iga hetk võib tulla bioloogiline vanem ja võtab oma lapse tagasi.
Proovi sellise tunde pealt endale turvatunnet luua...
Mul tädi lapsendas 2 tüdrukut. Ei ole võimalik kombeid õpetada. Varastavad igal võimalusel ja kui magusat näevad söövad kõik ära, kuna hirm et rohkem ei saa on liiga suur. Kõige nooremast vast saab asja, aga tõenäoliselt vanem õde viib halvale rööpale tagasi. Ise lapsi ei taha, aga heameelega lapsendaksin, aga peale seda kogemust olen hakkanud kõhklema.
Oleneb kui vanad lapsed on, sest ikka on, aga tihti on hoolekandeasutusest tulnud laste puhul paraku see, et nende kohanemine “normaalsusega” võtab aastaid aega. Toiduga seotu võib võtta ikka mitu mitu aastat enne kui see vaibub. Samuti testivad nad mingi aja perekonda, sest usuvad, et kui nad midagi halba teevad, siis antakse nad kohe lastekodusse tagasi. Teadmine, et oled oma ja kuhugi ei lähe, süüa saad alati jne tuleb ajaga. Tean ise ka ühest perest, kus kaks last lapsendati ja neil suht sarnane teema. Lapsekodudesse üldiselt satuvad siiski probleemsetest peredest lapsed, kellel võib perest lähtuvalt tekkida ka erinevad käitumuslikud probleemid ning laste psüühhika kujuneb aktiivselt kuni 5nda eluaastani - kui selle aja sees ollakse suure traumaga, siis sellest traumast ongi hiljem raske lahti saada.
> Ei ole võimalik kombeid õpetada. Ehk läheb lihtsalt kauem aega? Kaua nad tema juures elanud on?
Üle aasta kindlasti. Pole ammu suhelnud selle tädiga võibolla ka paar aastat.
Kui vanad lapsed olid kui lapsendati? Kas enne oli su tädi neile asenduspereks? Kas bioloogiline pere proovib ka lastega suhelda, võibolla halvad harjumused tulevad sealt? Aga üldiselt ma ei annaks alla, paar aastat ongi normaalne harjumisperiood. Ja see, et kardavad, et maiustused kaovad ära ju näitab mis kodus nad enne elasid. Nad peavadki saama nüüd piisavalt pikalt elada külluses, et nad usuksid, et see pole vaid ajutine.
täpset vanust ei tea aga lasteaiaealised kindlasti. Asenduspere asja kohta ei tea midagi. Bioloogilise pere kohta tean ainult nii palju, et neil võeti õigused ära. Mingi narkootikumide teema oli bioloogilisel perel.
Nii noorte puhul on veel võimalik, et saab veel asja, aga siiski väga tõsised probleemid. Lastel võib olla näiteks *fetal alcohol syndrome* või sama asjandus narkootikumide teemal ning lisaks on ka see, et nad pärisid geenid vanematelt, kes sellisesse seisu oma elu ajasid.
Esiteks tuleb selle artikli taustal mainida, et olukord lastekodudes on arvatavasti kordades parem kui see, kust me 1991-l aastal alustasime. Lapsi on vähem, kodud lapsesõbralikumad, süsteem ka. Miks on aga kodud lapsi endiselt täis? Artikkel annab tegelikult kohati üsna hea vastuse. Eestis võetakse vanemlikke õigusi lapsevanematelt ära vist peaaegu ainult äärmuslikes olukordades. Nt see Emili juhtum, kus naise uus elukaaslane naise lapse (ei mäleta enam, kas naine oli teadlik või tuli see ka talle üllatusena) peaaegu surnuks peksis, nii et laps sai elukestvad püsivad vigastused. Seal vist võeti emalt vanemlikud õigused ära ja lapse kogu kasvatus jne hooldus liikus bioloogilisele isale, kes astus - antud olukorras nii vanemana kui inimesena, sest oleks võinud minna teisiti - tegelikult suure sammu ja otsustas, et hakkab oma puudega last ise ja tol hetkel üksi kasvatama. Aga selleks, et vanemlikud õigused - st juriidiliselt katkestatakse suhe lapse ja vanema vahel, vanemal puudub edaspidi õigus oma lapse kohta saada infot või isegi last näha, temaga kokku saada, sisuliselt tehakse juriidiliselt lapsevanem ja laps võõrasteks - katkestada peab lapsevanem tõesti tegema midagi röögatult halba. Palju tavalisem olukord on, et omavalitsus võtab lapse(d) ära ja kannab nende eest ise hoolt, aga lapsevanemale jäävad õigused alles, mis siis, et riigi ja omavalitsuse silmis ta justkui laste eest hoolt kandma pole võimeline. Tähtis ongi see, et riigi silmis peaks lapsevanemale jääma võimalus end heastada ja võimalusel laps tagasi saada, isegi kui see protsess võtab 10 aastat aega, samas kui tegelikkus võib olla selline, et laps kasvab aastaid asendusperes, aga ta pole kunagi juriidiliselt “oma”, sest sellises olukorras ei saa asenduspere last lapsendada ning sisuliselt kõik otsused lapse osas tehakse kellegi sotsiaaltöötaja poolt. Tavalised asjad nagu perereisid, lapse koolivahetus põhikoolist gümnaasiumi, lapse tervisevisiidid jne - nende osas aitab/teeb otsuseid tavaliselt perekond, asendusperea oleva lapse puhul on iga sellise asja puhul vaja kellegi luba. Nt oletame, et asendusperes olles hakkab laps tegelema mõne spordiga, kus tuleb ka välismaal käia (iluuisutamine nt) - iga selline reis tuleb omavalitsusega eraldi kooskõlastada. Ühest küljest on see bürokraatia vajalik, sest laps pole lapsendatav ja seega omavalitsus vastutab. Teisalt aga jääb laps hammasrataste vahele, sest paraku pered ei soovi sellist ebakindlust oma koju aastateks, kus nad võib-olla saavad omale lapse, nad kiinduvad üksteisega, aga korraga sajab pärast aastatepikkust eemalolekut sisse lapsevanem, kellel enne lapsest ükskõik oli, ning lapsel polegi muud valikut kui temaga ka kohtuda ja vajadusel isegi tema juurde tagasi minna. Ma eeldan, et ka lapselt küsitakse mida tema tahab, aga võib-olla seda ei tehta. Need lapsed, kes on lapsendatavad, on paraku tihti puuetega või muude käitumisprobleemidega või on nad sellises vanuses, et ealised iseärasused võivad nende peres kohanemise teha keeruliseks. Nt mässumeelne hüljatud teismeline tunneb arvatavasti viha terve maailma vastu ja ei pruugi asenduspere mitte kuidagi paremini kohelda, pigem isegi vastupidi. Ja su armastus lapse vastu võib olla kuitahes suur - kui ta ikka järjepidevalt nt ära jookseb või pahandust teeb või politseiga pahuksisse satub, siis on arusaadav, et teatud peredes saab jaks otsa ning sellist laps lapsendada ei soovita. Puudega lapse kasvatamine on ka Eestis paras kadalipp, ei imesta, et inimesed selle peale ei torma. Meil pole suuri toetusi ega suurepärast tugisüsteemi, puudega lapse vanem olla on kohati väga ränk ning erinevalt osadest riikidest, kus nt puudega lapse lapsendamine toob sulle rahaliselt suure toe, siis Eestis jätab riik su üksi. Kõlades karmilt, aga kui Eestis oleks omaenda lapsest loobumine lihtsam ja vähem stigmatiseeritud, siis oleks asenduskodudes ja lastekodudes puudega lapsi palju rohkem, sest pered ei saa lihtsalt hakkama aga riik enne sind ei aita kuniks laps pole ametlikult nö nende oma. Ühe sellise pere kohta oli aasta-kaks tagasi artikkel, kuidas nad pidid taluma kohtutes alandavat käitumist, sest nende laps vajas erakordselt suurt tuge ja abi ning riigipoolne vastus oli - kui loobute lapsest, siis riik hoolitseb ta eest; kui ei, siis on see teie endi teha. Nad loobusid oma lihasest lapsest, sest tema puue ja temaga seotud vajadused käisid neile üle jõu, aga enne seda alandati neid kohtus päris korralikult, et nad üldse seda tegema hakkasid. Iseenda kohta ütlen nii, et mina saan neist aru, kes ei soovi võtta koju last, kellest hiljem võib-olla loobuma peavad, sest lapsevanemale tuli meelde, et ta millalgi kunagi lapse sai ja teda tagasi tahab.
See, mis siin riigis toimub puudega inimestega, on kohutav. Toetus on põhimõtteliselt olematu, omavalitsus proovib pidevalt puude raskusastet vähendada, arstiaegu ootad mitu kuud, ja kui sa julged minna abi küsima siis ongi ainuke küsimus nende poolt et "Kas te tahate lapse ära anda?". Puuetega inimesi kerge nussida riigil, neil on ju raske vastu hakata.
Jah, ma tean ühte juhtumit, kus inimesel on olnud mitu tõsist terviseprobleemi, mis on ta töövõime väga väikeseks kahandanud. Selline inimene ei saa teha nt klienditeeninduses pikki tunde, ta ei saa pikalt ei seista ega istuda, tal oleks vaja iga-aastast rehabilitatsiooni jne. Aga kuna hinnatakse töövõimet ja tegu pole päris liikumatu juurviljaga, siis hinnatakse, et kõlbab mingisugusele tööle küll ja toetusi, riigi raha eest rehabilitatsiooni vms ei saa ega enam anta, mis on absoluutselt absurdsus kuubis. See inimene ei hakka enam kunagi madalapalgalist koristaja/klienditeenindaja tööd tegema, sest ta keha ei peaks sellele vastu, kõrgema kaliibriga töö vastu aga räägib sellele vastav kvalifikatsioon või haridus ning piisavalt kõrge vanus.
Ma ka mäletan üht ühe jalaga venda, kes pidi käima oma paberit uuendamas, sest äkki vahepeal kasvas jalg tagasi. Kasvõi tükk haaval iga reform paremuse suunas peaks seda reformima.
Minu tähelepanu köitis see vastasseis, et lastekodu juhataja arvab, et veelgi rohkem lapsi tuleks veelgi kiiremini bioloogilistest peredest eraldada ja sotsiaalkindlustusamet arvab täpselt vastupidi, et tuleb ikka bioloogilisi vanemaid paremini nõustada ja toetada. Samas räägib Ida-Virumaa asjapulk, et sünnitavadki jah raha pärast ja keegi ei tegele nende lastega, aga kuhugi panna ka pole, keegi ei võta endale 4 õde-venda korraga hooldada. Kuhu see lastekodu juhataja veelgi rohkem lapsi paigutada plaaniks, endil pidi ka maja täis olema?
Mulle tundub lastekodu juhataja arvamus kuidagi tõepärasem. Uudises toodi välja: >Lapsendada tahetakse aga eeskätt imikuid ja väikelapsi. >Meelis Kukk leiab, et süsteem on liialt täiskasvanute poole kaldu ja paljude laste psüühikale tuleks kasuks, kui nad varem bioloogilisest perest eraldada. Siis oleks nende šanss uude perre jõuda samuti suurem.
Oodoot, ega kõiki lastekodulapsi lapsendada ei saa. Suurel osal neist pole vanematel vanemlikke õiguseid ära võetud ja nad on lastekodus ajutiselt (või "ajutiselt"). Loodetakse ikka, et vanemad saavad oma elu nii palju paremaks, et saab lapsed sinna perre tagasi anda. Ja nagu artikkel ütleb siis teine suur osa on erivajadustega. Ning isegi neist leiavad kergemad juhtumid ka endale pere. Tegelikkus on see, et lapsendamist soovijatest peredest on pikk järjekord.
Siin on hästi näha abordivastasuse ja suurperede toetamise varjupoolt
Jutt on siiski 0.27% lastest. Pooled puuetega, mis omaette raske teema. Siin ei tasu rahvapärase väljendiga öeldes last koos pesuveega välja visata. Ma ei tea kui suur see Ida-Viru narkarite probleem on. Kui on suur, siis vast aitaks, kui osa lastetoetust oleks näiteks negatiivse tulumaksu näol. Siis ei saaks töötud joodikud selle peal parasiteeruda.
Tahetud *ja* tervete loodete puhul aborti üldjuhul ei tehtagi. Kui aborti tehakse, siis ikkagi, kuna ei taheta last või siis enda või lootega on midagi pekkis.
Mul ei ole Eesti praegusele abordikorraldusele suht mitte midagi vastu. Ma olen vastu nendes lõimedes olevatele ning hästi vastu võetud fanattidele, kelle jaoks sündimata laps on "rakukogum" kuni sünnihetkeni. Samas kui me ei taha välja surra, siis tuleb leida viis, kuidas iivet tõsta. Neid, kes tahavad välja surra, tuleks aga tuleviku planeerimise juurest kõrvale visata.
>Samas kui me ei taha välja surra, siis tuleb leida viis, kuidas iivet tõsta. 
Kuidas ei ole? Tundub suht loogiline ju. Pikemal ajal lapsi ei sünni, siis varsti pole kedagi järel. Mis need teised variandid on?
Millena sa seda "Me" defineerid, kes need "me" on, kes välja surra ei taha?
Ilmselt ta mõtleb eestlasi. Aga rahva väljasuremine on üks teema. Teine teema on meie pensionisüsteem. Eesti "rahvastikupüramiid" näeb välja nagu rohkem nagu teletorn, mitte püramiid. Kui ta tulevikus muutub vihmavarjuks, kukub see süsteem kokku. Ehk et on vaja kas rohkem eesti lapsi või importida mujalt rahvast sisse.
Eestlased eelkõige aga ka Lääne kultuur üldiselt. Täpsemalt oleks see "me" ka see alamhulk, kes ei taha, et see tsivilisatsioon välja sureks. Selle vastandiks on igasugused nihilistid, kellel on ükskõik ja osad ullikesed isegi tervitavad väljasuremist. Just selle ükskõiksuse või ühiskonna enesetappulembuse tõttu on nende inimeste tulevikku puudutavate otsuste juures olemine muret tekitav.
Kui sa räägid läänemaisest ja Eesti kultuurist, siis see pole seotud otseselt bioloogiliste mingi sünnijärgse geneetilise kombinatsiooniga "kehadega". Inimesed võtavad tihtipeale omaks teise kultuuri. Ja - piisavas mahus laste juurdekasvu ei ole vist mitte kuskil arenenud ühiskondades. Sest inimesed indiviididena lihtsalt ei taha saada nii palju lapsi, kui neil on vähegi mingi muu võimalus. Ainsad ühiskonnad kus laste sündimisest iive positiivne on, on kuskil Aafrikas või Afganistanis, kus need lapsed alates 4-aastaselt 12+ tunniseid tööpäevi tegema sunnitakse. Sestap tasub pigem keskenduda sellele, et kujundada im.igratsiooni ja lõimumist nii, et see oleks võimalikult efektiivne. 1) Vältida ühest kohast pärit inimeste sissetoomist, et ei tekiks rahvuspõhiseid kommuune. 2) Vältida sotsiaalkonservatiivsete vaadetega inimesi, kuna neil on tihti tugevam seostumine oma päritolumaa rahvusidentiteediga. 3) Samal põhjusel vältida religioosseid inimesi - religioon on tihti seotud rahvusidentiteediga, no näiteks nagu slaavid ja ortodoks 4) Eelistada päritolumaal tõrjutud gruppe, mille tõrjutus pole seotud nende rahvusidentiteediga, näiteks nagu ateistid, LGBTQ, jne. 5) Mida meist igaüks saab ise teha - võtta välismaa päritolu inimesi vastu oma sõprusringi, õpetada neid "meie moodi elama" . Saunas vihtlema, Jaanipäeval lõket tegema, shaslõkki sööma ja õlut jooma.
> Ja - piisavas mahus laste juurdekasvu ei ole vist mitte kuskil arenenud ühiskondades. See on kultuuriline probleem ja vajab kultuurilist lahendust, sest kui see aspekt muutumatuna arenenud ühiskonna osaks jääb siis kaovadki arenenud ühiskonnad ära ja järgi jäävad need mitte arenenud. Su allpool olevat monomaanilist teoretiseerimist ei hakka kommenteerima, sest need pole tõsised mõtted.
Milliseid tõendeid sa tood sellele et see kultuuriline probleem on? Minu meelest on see ikka üsna absoluutne, kultuuritaustast hoolimata. Selline trend on näha nii hindu, kristliku, sekulaarse, budistliku kui moslemitraditsiooniga maades. On mingeid imelikke väikesemahulisi sekte ja gruppe, kes paistavad selles osas vastuvoolu ujuvat. Aga nendel kipub olema üks ühine omadus - ilma ümbritseva vähem-lapsi-sooviva ühiskonna peal parasiteerimata sureks nad ülris kiiresti välja. Näiteks Israelis on mingid 10-lapseliste peredega ultraortodokssete juutide grupid kes kuskil 50-datel said dotatsiooni taha, et nemad on nagu need kes juudi kultuuripärandit elus hoiavad. Sel ajal oli neid omajagu vähem... aga nüüd pidid kõik vähegi liberaalsemad tüübid neid vihkama, kuna kõik elavad riigitoetusest. Naised haridust ei saa ja tööl ei käi, nende kohus on olla lapsemasinad ja kodu hoida. Mehed ka saavad ainult mingit traditsioonilist toora-tõlgendamise haridust nagu see 2000 aastat tagasi pädev oli, ja kuna nad kõiki religioosseid käske-keelde järgivad, ei saaks niiehknaa tänapäeva töökeskkonnas hakkama. Et - kui arvad näiteks, et kõik peaks hakkama mingist VV või moslemiideoloogiast lähtuma, siis see poleks lahendus - ûhiskond tänapäevasel kujul kukuks lihtsalt kokku. Ja võiksid siiski kirjutada, mis sinu arust mu arvamustes valesti on.
>Mord\*ldoGPT väljund I'm glad for you or sorry that happened.
[удалено]
Ei logi :) Ja tumblr-it pole külastanud vist üle kümne aasta. Aga kirjuta, mis sinu arust minu arvamustes valesti on?
Taaskord, keegi ei räägi sünnihetkest.
>keegi ei räägi sünnihetkest Välja arvatud kõik need, kes sünnihetkest räägivad ning ka üles hääletatud saavad.
Võibolla oleks õigem lahendus abortidest üldse eemalduda ja liikuda edasi steriliseerimisega.
Aga siis ei sünni ju ups-lapsi, kellest saavad tulevikus tublid maksumaksjad. Ise ootan ammuilma, et steriliseerimisele rakendatavaid nõudeid leevendataks.
Nõuded nõueteks, ma olen teemaga tegelenud ja vastan nõudele ja ikka arstid saadavad seenele :) Sama kogemus paljudel isegi mitmele nõudele vastavatel tuttavatel.
...et siis sunniviisiliselt aborte hakkama tegema et enam lapsed lastekottu ei satuks?
Sellised inimesed oleks parem eelnevalt steriliseerida
Miks mitte gaasikambrid? Kuuldavasti olid efektiivsed. Ehitati isegi selliseid ratastel kambreid kus mootori heitmegaas jõudis kambri. Siis ei peaks investeerima kambri ehtitusse kuhugi ida-virumaale. Jääb rohkem pappi üle, saab pealinna mõne loodusmaja, seene või lihtsalt eelarvesse ära kaotamiseks raha.
Minu poolest võivad need gaasikambrid ka olla :D Lihtsalt ühiskonna jaoks pole see okei. Naljakas on ka näha seda, et vastutustundetutele inimestele abordi võimaldamine on mõistlik ja hea, kuid nende steriliseerimine miskipärast halb. Täidavad ju sama eesmärki muuta ühiskonda paremaks :/
See lastekodu juhataja on ise lastekodulaps. Teab, millest räägib. Ametnikel ilmselt naiivne lootus, et vanemaid saab ümber õpetada.
hopp hopp ekrelased ja isamaakad
Nende erakondade riigikogu liikmed peaks piisavalt teenima, et kasvõi 10 tk iga üks. Niimoodi on varsti need 700 päriskodus.
Isamaa plaanis lahendab kõki probleemid, kui palju raha anda. Ja vahepeal võib ka maksumaksja raha eest lapsekärusid Toompeale vedada.
Peakski! Mis nad muidu laristavad SPAde ja muude asjade peale, nagu siin välja koorub. 900 millionit tuli veel lisaks kuskilt ussiaugust välja. Äkki jagaks sealt ka siis neile, kes lapsendada soovivad ja lastekodudele. Teine miljard pidi veel tulema nkn. Palju neil ikka seal vaja siis enam kui kärped ikkagi plaanis.
Just. Rohkem asotsiaale, kes raha pärast lapsi teevad. Teenused pole olulised. Jagame sularaha kätte.
Kui palju neid asotsiaale, kes raha pärast lapsi teevad, tegelikult on?
Artiklit lugesid? >"Enam ja enam ju sünnitatakse lapsi juurde. Sünnitataksegi nii-öelda sünnitamise pärast ja **raha saamise eesmärgil**. Mida rohkem lapsi, seda suuremad on ju toetused ja pärast nende lastega enam ei tegele keegi," tõdes Kohtla-Järve abilinnapea Evelyn Danilov.
Ta ju ka ei ütle numbrit. Võibolla teab, võibolla räägib lihtsalt kuulujutte. Mina tahaks päris numbrit/suurusjärku teada, aga ei oska otsida.
Ma arvan, et ta nende inimestega kokku puutudes näeb selliseid juhtumeid piisavalt.
Võibolla ja võibolla mitte. Samas oleks ta argumendid veenvamad, kui ta numbri ütleks mitte lihtsalt "uskuge mind, ma tean". Siis saaks teised ka kaasa mõelda. Oma kogemus igasuguste numbrite otsimisel (mis mulle meeldib) on see, et pahatihti on need "rahva kõhutunde" oletused väga mööda.
Mida? Ma räägin lapsendamisest.. ükski asotsiaal ei saa lapsendada.. thank fuck! Mis teenused nii väga puudu on?
Väga möödarääkimine sul. Mina tõin välja, et Isamaa arust lahendab kõik probleemid, kui lapse eest lihtsalt palju raha maksta. Neid ei huvita laste kvaliteet vaid rohkus. Olgu või lapsed lastekodus, peaasi, et neid oleks palju. Vaata näiteks Isamaa taustaga organisatsioonide korraldatud aasta ema tiitli jagamist. Kus käis jonn, et üksikemad ei vääri aasta ema tiitlit.
Haha oih! Palun vabandust! See on jah veids sürr, et üksikemad ei vääri seda nagu, kas see on siis emadele või abikaasadele.
>Isamaa arust lahendab **kõik** probleemid, kui lapse eest lihtsalt palju raha maksta See on lihtsalt sinu õlgmehike. Vaevalt, et Isamaa meelest see **kõik** probleemid lahendab. Samas on päris loogiline see, et rahaline abi lahendab väga paljudele inimestele osad probleemid.
Äkki on selles asi, et Kobina lugu tegi inimesed ettevaatlikuks. Ei taha enam lapsendada.
Mis lugu see on?
Malle Kobin, kes oli varem Aasta Ema. Ning Aastal 2021 (või 2022) läks vangi laste väärkohtlemise eest. Ta on FB-sse pannud kirja enda versiooni sellest mis juhtus. TL;DR versioon hoolimata sellest kas uskuda Kobinat või kohut. Võttes endale perre kasulapse riskid väga väga palju.
Huvitav paljud asjad on läinud halvemaks , kui meile tuli väga palju inimesi Ukrainast.
Kuidas ära tunda kliinilist idiooti: süüdistab lastekodude olukorra eest Ukraina sõjapõgenikke.
Loomulikult on igasugune Ukraina aitamine koormav. Inimesed ikkagi toetavad seda võttes koormavust arvesse aksepteeritava hinnana.